(:

vaatan toas, ma ringi, peatan pilgu meie pildil,
Palju paberit ja tinti, palju pisarates silmi
kulunud on, pannes endast, iga viimse emotsiooni
kirjadesse, kuid alati siis need sahtli põhja loobin
sest et, mu sisetunne õpetab mind uskuma,
et pole päikest vihmata ja kõik küünlad kustuvad
ja üksi sõna, mu sulepeast ei muuda olukorda
jääb vaid saatus, kes proovib mind heita üle parda,

 ja Luban juhtub imesid, ja et kordub minevik
ja see laev mis lahkus kord,see tuleb tagasi,
Kuid pole mind enam siis, ma olen lahkunud valudes,
jätnud kirjad kaile, vihmas tint paberilt valgudes
Kustutab viimased sõnad, jääb alles mälestus vaid
ja hunnik kortsus pabereid, kus oli palju pisaraid
Nüüd on tuul need ammu, kandnud mööda ilma laiali,
ja keegi sõnagi lugeda neist ei saanud kunagi