Niipalju tegelt oleks kirjutada ja tahakski kellegile räääkida sellest kõigest , kellegile kes aru ka saaks . Ütleme nii , et mu peas keerlevad väga halvad mõtted , mida ma kunagi ei tahaks , et juhtuks . Aga millegipärast tunduvad need nii reaalsed ja just kuuluvad nad lähitulevikku . Nüüd olengi siin lehepeal olnud viimased pooltundi , ja kirjutanud seda teksti .. Lihtsalt raske on sõnadesse seda panna .
Sa elad nii, päev korraga
põled, kui ma hõõgun vaid
kuid ometi koos sinuga
eluvärvi näha sain
aeg on käes see on piir
kui nüüd lahkume nii,
siis ei tundma saa sind eal
Sõnad viid mu suult
ja ma vaid püüan tuult
et leida veel neid
sõnad viid mu suult
olla külm ja nii kuum
sa korraga võid
Ma olen siin, sa teisel pool
jooksed, kui ma seisan veel
sul annaks kõik, kuid võtad pool
olen öö ja sina päev
kui kord näen taevast veel
sinu silmades
selle leida vaid ma võin
Iga päev elad ajas, mis möödub
kõigel on oma hind
Kas sa tead, millal kõik uueks pöördus
Lõpmatus algas sest hetkest, kui puutusin sind
Kindlasti leidub su elus keegi, kes sind ära kuulab ja sind mõistab!
ReplyDelete